Elas kord uhke ja hea koer Pontu oma toreda peremehega metsa lähedal olevas majas. Neil oli iga päev lahedaid tegemisi. Pontu oli hästi õpetatud, kasitud, söödetud ja pehme karvaga. Kord läksid tüdruk ja koer metsa. Nad käisid seal tihti ning tüdruk usaldas Pontut ning lasi ta rihmast lahti. Nad uurisid puid, põõsaid ja putukaid. Neil oli tore, kui järsku Pontu jooksis hästi kiiresti eest ära. Tüdruk jooksis järgi, kuid enam ei jaksanud ja jäi puu juurde istuma. Ta ootas kaua, aga Pontu ei tulnud tagasi. Pontu aga seikles metsas ja nautis vabadust. Ta kohtus ka metsa peremehe hundiga. Hunt oli aga kaval ja pahatahtlik. Algul olid nad sõbrad, hunt rääkis, et ta on hea sõber ja kui nad sõpradeks jäävad, siis hunt kroonib Pontu metsa pealikuks. Järsku ühel päeval hunt hakkas Pontut narrima ja tahtis temaga kakelda. Nad kaklesid, aga hunt võitis ning Pontu oli haavatud. Kui Pontu kosus, siis üritas ta kodu poole minna. Ta jõudis koduni ja haugatas. Tüdruk jooksid õue. Kohe läks ta Pontu juurde ja kallistas teda. Tüdruk ütles Pontule: "Ai sa paha kutsu, ära enam jookse nii ära, ma ju muretsesin sinu pärast! " Tüdruk sai aru, et Pontut ei tasu veel ilma rihmata käia lasta. Pontu aga sai aru, et ei tasu sõpru kohe usaldada.
Loo moraal: Ei tohi kohe kõike seda usaldada, mida sulle räägitakse
